Suu jo sulgema peaksin, kinni keelegi siduma,

lõpetama laulemise, heitma jo helisemise.

Jääb hobugi hingatama, sõidu pika sõitmisesta,

kulub vikatki kõvera, suviheina söömisesta,

väsib see vesi väledam...

Miks siis ei runo väsiksi, viisid õrnad hingelsaksi,

õhtu pikasta ilosta, päevaloode laulmisesta.

Ei see ju käregi koski lase lõpuni vesida,

ega laulja osava laula kõiki laulusida.

Jo siis jätan, jo peata, jo siis siia lõpetangi.

Kerin jälle lood kerale, pööritelen pooli peale,

aida lakkaje asetan, luiste lukkude tahaje.

Kera viin aita parsile vaskise vaka sisse.

Oma laulud õppisin kodus isalt ja emalt.

Ammu, kui veel laps olin.

Ärge põlake mu laulu!

( Eeposest Kalevala )

See läheb mu uurimustöö esilehele. See on nii armas luuleosa Kalevalast, runo number viiest. See on niii diip ja armas:(

tripin ära

flipin ära.

naliii, tegelt tripin ikka, ma lähen pärnu nüüd.

Papal on vähk vabal levinud luudesse ja liigestesse ja ta ei saa enam hästi kõndida, lähen tsillin temaga veits.

hilinenult

Muusikaarvestus

11.03.2009 käisin mina Estonia Talveaias kuulamas „Weekend Guitar Triot“. Esinemine hakkas pihta kell seitse. Meie jõudsime Kätliniga kohale umbes 10 minutit varem. Vabad olid veel kaks kohta: kõige esimene laud lava ees ning üks diivan, millelt vaadet varjas suur lillepott. Lõpuks otsustasime jagada mingi naisega diivanit, saime hea vaate ja ei pidanud ka kõige ees istuma. Saal nägi väga kena välja, klaasist lagi, igal pool rohelus. Keset saali oli isegi kask. Ja sinna roheluse sisse olid siis lauad pandud, natuke stagnaaegne oli aga noh, kena ikka. Laval, mis esialgu veel tühi oli, oli 3 kitarri( kaks elektrilist, üks akustiline ), kolm rüperaali, toolid ja noodialus.

Punkt kell 19.00 astusid lavale kolm meest, kes istusid lavale kiilakuse järjekorras. Esimene oli täitsa kiilas, keskmine veel natuke juukseid omas, ja kolmas sai headel päevadel isegi kammi kasutada. Kõik võtsid kitarrid kätte ja hakkasid neid tinistama, see kõlas täpselt nagu nad häälestaks niisama kitarre. Natuke meenutas mingit Hawaii viisikest, aga midagi erilist see ei olnud. Kõige parempoolne mees( ehk siis kõige kiilakam ) hoiab oma kitarri käes, nagu ta mängiks banžot, vähemalt natuke huumorit. Esimese tinina nimi oli „ Postkaart ekvaatorilt“. Teise võrratu pala nimi on „Märtsiballaad“. See lugu oli veidi rahulikum, kuid mitte midagi erilist. Nad nimelt on ühendanud oma arvutid kitarridega, seega see on pigem selline elektriline kitarrimuusika, elektrooniline. Kuid minu jaoks see ei ole eriti paeluv. Loo keskel läheb lugu särtsakamaks, kevadisemaks, nagu linnud laulaksid. Kolmandas loos, nimega „Laura“ hakkab kõige parempoolne oma kitarri poognaga mängima, mis on päris huvitav. Kahjuks lugu sellegipoolest mingit elamust ei paku. Suhteliselt madal ja sünge lugu. Kestab terve igaviku, täpsemalt 7 minutit ja 40 sekundit Kätlini stopperi järgi. Suhteliselt minimalistlik lugu. Järgmise pala nimi on „Ringristmikud“ See viis tundus väga tuttav, jälle nagu mingist reklaamist. Eriti kurvameelne ja sünge. Inimesed saalis haigutavad. Mingi tüdruk meie ees köhib pidevalt. Muusikud laval näevad ise ka peale iga lugu aina rohkem tülpinumad välja. Natuke meenutavad mulle välimuselt rockmuusikuid, kes kuskile bändi ei saanud ja nüüd sellist jama mängivad. Uni kipub peale, juba teist korda haigutan. Nüüd järgneb plaadi nimilugu „Koka intro“ Kirjeldaks seda lugu hea meelega, aga kahjuks enam ei oska, sest kõik lood on nii ühte moodi. Ühtemoodi depresiivsed, aeglased tinistamised. Ma kipun juba arvama, et nendel meestel on sügavad probleemid, et nad nii diipi muusikat kirjutavad. Okei lugu läks natuke särtsakamaks ja lisandus isegi veidi biiti. Esimene lugu mis tõesti inimlikuks läks. Häirib, et saalis nii külm oli, aga pole hullu. Kuuendal lool nime polnud, sest see oli mingi improvisatsioon. Ütleme nii, et oli aru ka saada, et see lugu on küll lambist välja mõeldud. Elamust ei ole ikka kuskil. Seitsmenda loo nimi on „Kaamos“ Täpselt samasugune nagu eelnevad, sünge, aeglane, põhjamaine. Kaheksas lugu oli „Fiesta“, mis keskmise mehe sõnul on lõunamaine sünge lugu. Tõesti nad peaks ravile minema, see on depressiivsuse märk, kui aina oma loomingus süngust rõhutada. Kiire ja häirivalt kõrge, lugu lõppes järsult, kuid ei saaks öelda et ma üleliia kurvastaks. Lugu ise kestis 6 pikka pikka minutit ja 40 natuke lühemat sekundit. Üheksas lugu on taaskord kurb, sünge, jube. Poole loo pealt hakkab pea valutama, sest laval olevad kiilakad otsustavad et lahe oleks hästi kõrge noodiga kitarri tinistada. Elamus on vist poolel teel surnud, sest minuni ta pole jõudnud. Kai-Lii ütles, et tõsine muusika ongi selline... Kahjuks ma ei kirjutanud üles 9da loo nime, võibolla ma olin tol hetkel ajusurmas- vabandage. 10s lugu oli taaskord nimeta impro, mille kohta mul pole mitte kui midagi kahjuks öelda. 11s lugu oli „Linnulaat“ See oli vist neist lugudest kõige lustlikum, või siis oli asi selles, et keskmine kiilakas lubas, et see on viimane lugu. Ma pole vist kunagi tunni aja jooksul nii palju haigutanud, kui see päev! Kahjuks tegi publik suure vea, kui „linnulaat“ lõppes. Nimelt plaksutasime me liiga kaua ja nad tulid lavale tagasi ja mängisid lisaloo, mis oli suhteliselt dsäzzilik lugu.

Ma vist ei pea üle kordama, et mulle eriti ei meeldinud, sest mulle meeldib rohkem muusika, kus on sõnad ja mis ei pane mu pead valutama. Aga noh, kena et mehed niisama kodus aega surnuks ei löö, vaid on ikka hobi leidnud!

Ps! Loodan siiralt, et ükski neist meestest teie abikaasa ei oleL

Mariann Kaasik 12.d klass

Mind painab selline küsimus, et kui mees ja naine abielluvad, okei mõnel juhul ilma abiellumiseta kaa, et siis sinu kaaslase vanemad on automaatselt sulle ka ema ja isa. Miks peaks keegi kutsuma oma mehe isa isaks? Mingi haige kompleks:( Tahaks oma õe/vennaga abielus olla või:D

fuck you

Kuulasin Lily Alleni- Fuck You'd ja ainuke nimi mis pähe tuli oli Hendrik Kampus.

Niiet: You do that!

mau

Kuna ma pole teisipäevast saati suitsu teinud, siis ma ÕGIN päevad läbi:( Täna olen manustanud juba kana, sillu tehtud friikaid, võikusid, kräsupea kooki, teed, palju palju mahla. Aga ma arvan et kõik oma kalorid kulutan ma köhimisele ja nuuskamisele, niiet peaks tasakaalus olema.

Täna käisin kiropraktiku juures, mõnna oli:( Jälle tuli nälg peale, kuigi koogi lõpetasin 2 minta tagasi:(

Rosin on viimasel ajal  nii toredaks läinud ja elu on lilleline. Sillu on kaa lilleline. Kaks haiget oleme:(

NOW I RAPE U

Haha, mu "ülemus" kutsus mind just kolmap Londonisse kolmeks päevaks tööreisile, sest meil on vaja teha palju logistikaalalisi tööülesandeid seal;)  Ma ei saa, nii naljakas.Aga vahepeale ka paar luulerida meie oma tsaikovskilt;

istun siin üksi, keegi mind ei seksi

Tänukirjad selle luulelise elamuse eest võite saata kätule:D

hullud naised

Eesti naine on väge täis, selgus Rootsi kruiisil( ma kirjutan sellest kunagi eraldi pikemalt ) Nimelt hakkasime me Rootsist välja sõitma, läksime laeva ja olime kuuendal korrusel, kui kuulsime viiendalt suurt möirgamist. Selleks oli pruuni seemisnahast jopega naine, kes kriiskas kui ebaviisakas ja vastik on turvamees. Ta küll väitis et turva peksab teda, kuid seda küll kuskilt näha polnud. Naine ei tundunud ka purjus olevat. Nimelt oli see naine koos oma väikse lapse ja mehega laeva tulnud, kuid oli oma pardakaardi enne kajutisse unustanud. Kuna neil oli kirja pandud ekskursioon kaptenitekile, siis mees ja laps jooksid ees, naist sisse ei lastud. Okei ma saan aru, et seda naist võis ilgelt närvi ajada ja võib-olla oli ta eluunistus kapteniteki nägemine, aga nagu ta läks ikka väga hulluks kätte. Hakkas seal rabelema ja kriiskama ja turvameest jalaga peksma ja sülitas näkku ka ja lubas siis politsei kutsuda. Ma ei saandki aru, mida ta öelnud oleks. Sest idee poolest oleks ta pidanud 10 minutit vaikuses ootama ja saanud mehelt kaardi ja õnnelikult laeva saand. 10 mintaga tõi mees talle kaardi ära, kuid kapten teda enam laeva ei lubanud. Naisest oli suva, ise on psühh, aga väiksest poisist oli kahju, ikkagi ta emme oli see kes kriisates minema lohistati:( Ja mehel oli selline nägu et, issand mul on niiiiiii häbi.. Miks ma ei üllatu:D

jamad ipodiga

Aidake nüüd mind kõik maailma inimesed kes on Ipodi eksperdid. Mul Ipod keeldub laadimast. Panen laadima, ütleb et aku on täis, niipea kui juhtme eemaldan, ütleb et aku on tühi. No täitsa lõpp ma ei tea mida teha. Parandus läheb raudselt rohkem maksma kui uus Ipod aga noh ma ei RAAATSI. Garantiid mul kaa pole sest see on Ameerikast toodud, seega putzzziz keiss. Andke keegi mulle oma Ipod, ma ei saa  nii bussiga sõita inimesed:( Või tehke minu oma korda. Või ostke uus mulle!:D

Nagu selline sügelus on südames ja natuke selline tunne, et hakkaks kohe nutma ja oleks maailma kõige südantlõhestavam inimene üldse. Aga tegelikult põhjuseid pole. Koolis oli tore ja saime plaane teha Rootsi tripi suhtes, mis peaks väga lahe olema, sest minu musud tulevad kõik+ hunnik riideid mis ma endale ostan:O Ja siis läksin solli kätuga, kus oli hea soe ja siis läksin Sillu juurde, kes vaaritas sööki. Peale selle naersime surnuks endid ja mängisime sitaks kaua koos pokkeriturniiri ja niiniinii toree oli. Armastan teda suhteliselt normaalselt:O Ühesõnaga kõik on pöörfi. Aga siin ma istun oma lolli sügelusega südames ja tundega et hakkaks kohe nutma ja oleks maailma kõige südantlõhestavam üldse.

Negatiivne fakt: Mu suuretoa telekas viidi parandusse, mis tähendab seda, et mu ema istub mu toas.. ja rää(öö)gib minuga. Appi ta on nii vastikult negatiivne IGA asja suhtes, mõni ime et ma teda ei salli.

Mina: "Oh vaata lahedad rahvusketsid, eriti need kollased"

Tema: " Ma arvasin et sa vihkad eestlust:)"

MIS KURADI väide see nüüd on?! Täitsa sooda, ma olen raudselt lapsendatud. Vähemalt malohutan ennast sellega...

Ilusad ajad

Reedel käisin Hardo pool, kus laulsime ja naersime ja .. jõime:D Igatahes laup käisime kinos Kärdi ja Crissiga, vaatasime mingit sündimata kurjust, mis oli niii rõve film. Samas mina arvasin et filmi nimi on 13. reede ja terve poolteist tundi vahtisin ekraani, et oh huvitav millal see 13 reede asjaga seonduma hakkab:D Kunagi ei hakand:( Siis käisime söömas, ikka shaslõkki!:D Ja siis tulime Silluga koju, kus ma nakatasin ta pokkerivaimuhaigusega, ja siis ta paar tunnikest ehk mängis rõõmsalt ja oli väga tubli ja samal ajal mina lugesin "minu alaska"t ja meeldis. Siis lamasime Silbega voodis ja ma vaatasin kauakaua kuidas ta oma telefoniga mingit kitarrimängu mängis:D Ja siis me naersime ja vedelesime ja kunagi ei viitsind midagi teha. Aga kuna me perekond paksud, siis me pidime minema poodi ja ostma pitsamaterjali ja tegema head pitsat ja selle ikka ära ka sööma. Siis me tsillisime ja lamasime ja naersime veel, kuni kell 12 öösel mõtlesime, et Kärt ja Criss on ikka nii lahedad ja et me veel liiga vähe nendega saime koos olla:( Läksime siis Crissi juurde ja jõime siidrit ja mängisime Unot ja ma võitsiiiiin!:D Ja poisid jõid viina ja mina hävisin:D Laual oli mingi tomatimahl, mida ma juua tahtsin. See nägi niiii kahtlane välja aga maitses normaalne ja siis ma kulistasin seda, kuni avastasin et pakis olid rohelised hallitustükid:) See oli liiga ebanormaalne lihtsalt:( Ja siis ma tahtsin teha viina-ploomimahla koksi aga siin on väike vihje- vala viin ENNE klaasi, mitte pärast. See ei segunend ära ja ma jõin esimese lonksuga pmst paljast viina:( Naljakas oli ikka täiega aga lõpuks mul tuli surmauni peale. Ja nii nunnu on hommikul ärgata selle peale et sillu mind seebimullikeseks kutsub:D

Aga praegu ma  huian oma ajaloo uurimustööga ja kohe üldse ei viitsi teha seda:(